Kes on Neeme Külm?

Johannes Saar

Ma ei tea kas postminimalistlik eksistentsialist on kunstikriitiliselt pädev määratlus, ent just selle sõnapaari pakun ma välja iseloomustamaks Neeme Külma kunstitegemisi. Tema skulptoritee algas minimalistlike installatsioonide rajamisega galeriis ja vabas õhus, peagi lisandus üldilmesse eksistentsiaalset õõva kiirgav videopilt, et siis hilisemates töödes taanduda jälle vaoshoitumaks minimalismitoodanguks, mille eristamine äärelinna tööstuslikust jäätmaast võib osutuda raskeks.

Sõna „toodang” pole juhuslikult valitud. Neeme, minimalistile kohaselt, ei pühitse manualismi, „kunstniku käe puudutust” ja muud kõrgmodernismi mütoloogiat. Talle on oluline teostuslik eksaktsus ja puhtus, mille garanteerivad tööstuslikud valmislahendused, masstootmise standardid ja moodulid. Ning siin ei löö ta risti ette ka siis, kui asi kisub tasuta reklaamiks mõnele „terviklahendusi” pakkuvale ehituskompaniile. Sest just sealt, „ainult sinule” mõeldud pakett-lahenduste rägast leiame post-industriaalse ühiskonna agendi, Neeme Külma inimese, kes jätkuvalt kannatab vastamata eksistentsiaalsete küsimuste ja vanamoodsa ängi käes. Ning see on ka põhjus miks Neeme kunstitegemised kanduvad peagi postminimalismi voolusängi, milles lakooniline retoorika osutub vaid kestaks kõnekale narratiivile selle sees.

Kõigepealt olid küttepuud. Neeme jäi silma kunstnikuna, kes tassis kujurite grupinäitusele küttepuid ning ladus neid korralikesse riitadesse, kombineeris toamööbliga. Siis ilmusid riidad Tallinna vanalinna – väga agulihõngulised ehitised täiesti kohatus kontekstis. Varsti ilmus pildile ka kunstnik ise, ilmselgelt kannatav, üleni surmaks ette valmistatud, langemas läbi tühja ruumi. Nagu füüsik Erwin Schrödingeri mõtteeksperiment –  laborikass, kes metoodilise kiiritamise järel jõuab staadiumisse, kus ta on üheaegselt elus ja surnud. Ka Neeme videoportreedes on ümbrus haiglaselt puhas ja ühetooniline ning ta ise, elav paradoks, vangistatud igavesse suremisse. Olemuslik pidetus, eksistentsiaalne kahevahelolek ja terav teadlikkus enda surelikkusest ilmneb neis töödes. Videoinstallatsioonid „Uni”, „Kukub” ja „Kirst” aastast 2004 ning Draakoni galerii isiknäitus „Purskkaev” 2006. aastast illustreerivad seda eksistentsialismi kõrgperioodi, et siis anda maad maisematele muredele.

Nimelt ilmuvad juba kümnendi keskel Neeme loomingusse poliitilised sõnavõtud. 2005. aastal  valmib tal videoperformance „Beslan”, hommaaž Beslani 2004. aasta pantvangidraamale Põhja-Osseetias, mille traagilises lõpplahenduses hukkus 380 koolilast ja täiskasvanut. Kahe ja poole minutises videos näeme Neemet jalutamas Vene saatkonna ees Tallinnas, õlal „elusuurune” kirstukaas. Ta ei sekku, ei raputa loosungeid, lihtsalt asetab peaosalised, rekvisiidid ja nimed kohale ning tragöödia rullub ise vaataja peas lahti. Selle tööga astub Neeme välja teda mõjutavast 1990. aastate Eesti videokunsti apoliitilisest diskursusest, mille on Hanno Soansi sõnul rajanud „vägivaldne autistlik subjekt” – Rühm T, Jaan Toomiku, Ene-Liis Semperi ja Mark Raidpere teoste kangelane, kes isiklikus omaruumis eksponeerib oma elamise vaeva. Nüüd kõnetab ta poliitilist reaalsust. 2008. aastal teostab ta koostöös Ralf Lõokese ja Maarja Kasega arhitektuuribüroost Salto Veneetsia 11. arhitektuuribiennaalile „Gaasitoru” projekti(kur. Ingrid Ruudi), Vene ja Saksa paviljone Giardinis ühendava ehtsa gaasitoru. Teadupärast alustati nimetatud riikide eestvõtmisel 2005. aastal töid Balti mere põhja Nordstreami gaasitoru paigaldamiseks; kõiki keskkonnaohte ja kohalikku geopoliitilist vastuseisu trotsides. Vene-Saksa majandushuvide jõuline kehtestamine regioonis meenutas baltlastele loomulikult 1939. aastat, mil samad riigid Molotov-Ribbentrop paktiga Balti mere mõjusfääre jagasid. Kui enne 2. maailmasõda anti maa ja meri ära püssipauguta, siis nüüd, 2008. aastal, anti vähemalt  kunstipoliitiline kogupauk. Ja see jõudis kohale, arhitektuuripublik tundis ära ajaloo kordumise, Eesti Kultuurkapital andis aastapreemia, ent Vene-Saksa pesapunumist see loomulikult ei peatanud. Aastal 2011 on juhe valmis ning impeeriumite ärihuvid Lääneremeres mõõtmatult suurenenud.

Olles kombanud minimalismi, eksistentsialismi ja poliitilise kunsti äärmusi asub Neeme sünteesima minimalismi leksikat, mis suudaks  kõnetada kultuurilisi tõerežiime ja ning neid põhistavat ideoloogiat. Kaardipakist ilmuvad lehm, luuletaja ja vürst ent seda vaid selleks, et vaataja ise saaks sõna. Esmalt üritab Neeme saavutada publikuga kokkulepet väikese aga täiesti uue tõediskursuse kehtestamiseks. 2006. aastal valmib Kumu avanäituseks „Betooni valatud lehm”, 6-tonnine kiviklots ratastel, mis paneb proovile minimalismi võime tähistada midagi enamat kui ta enda vormikeel, võime tähistada … lehma. Diskussioon kandub publiku usalduse pinnale ning küsimusele kontseptsiooni võimest suunata teose lugemist. Pärast seda põhimõttelist testi üritab Külm aga kõnetada juba suuri hegemoonilisi tõerežiime. 2009. aastal ähvardab betooni üledoosjuba märksa olulisemat tegelast – poeet Dylan Thomast, kes elas, jõi ja lõi Swanseas, Walesi väikelinnas. Linnaskulptuuride festivalil LOCWS ajab Külm betoonivalu saalingud püsti ümber Thomase monumendi, ilmse kavatsusega ka kohaliku rahva au ja uhkus klotsi sisse valada. Loomulikult põhjustas au ja uhkuse kadumine tänavapildist põhimõttelisi järelepärimisi ning Thomase nimi ilmus jälle kohaliku lehe veergudele. Uinunud diskursus ärkas ja käivitas „tõsiloo” mehest, kes „asetas Swansea maailma kultuurikaardile”. Paraku oli mõju ajutine; kui monument linnapilti naases, vajus keskustelu tagasi vaikivate endastmõistetavuste hulka, mis kontrollivad argihoiakuid. Ent mäng läheb kõrgemaks. Koos Denes Farkasega võtab Külm ette Leedu suurvürstiriigi rajaja Vytautas Suure musta pesu. Leedu omariikluse ideestikku piiritleb tänagi populaarne käibefraas – Leedu vürstid on jootnud oma hobuseid kolmes meres:  Balti meres, Mustas meres ja Vahemeres. 2011. aasta näitusel „If it’s Part Broke, Half Fix it”(kur. Margit Säde) Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses viibki punane vaip akvaariumini, mille põhjas suurvürst ise Musta mere soolast tõde lürbib.

Külm on nüüd vaba lugude rääkimise kohustusest. Narratiivse nukuteatri asemel on tal õnnestunud kiigata „lava taha”, sinna kuhu ideoloogilised ususüsteemid on peitnud niiditõmbamise mehaanika. Ning siin näeme me kannatava kunstniku, Malviina ja Pierrot’ asemel hoopis  papa Carlot ja Carabas Barabasi. Himuga kõmmutavad need kaks koolilapsi granaadiheitjast, jooksutavad hobuseid kolme mere vahel ja ehitavad gaasitorudest vereringet suurtele impeeriumitele. Ja muidugi on selle – „tõelise nukuteatri” – direktoriks Neeme külm ise.